keel ja aknad.

 
Õnnelikul kombel avanes mulle võimalus möödunud nädalavahetusel käia Liivimaal, Ventspilsis. Tavapärasele Sigulda, Riia või muu lähedasema paiga külastusele oli see kindlasti hea vaheldus. Mitte et ma naaberriigis üleliia palju käinud oleks, aga ikka ja alati satuvad muidu peatumiseks ja läbisõitmiseks samad kohad.
Ventspilsis on asjad aga kuidagi teisiti - kõik on laitmatult puhas ja rõõmus. Tänavapilti ilmestavad mitmed kellad justkui andes märku, et me ikka viibime praeguses hetkes mitte mõnes unistuses.

Ventspilsi viisid mind liivi kultuuri päevad, mis andsid rohkem aimu millestki nii lähedasest, ent minu jaoks seni küllaltki tundmatust kultuurist. Ega ühest külaskäigust kõike teada saa (eriti lätikeelsetest ettekannetest), kuid midagi jääb ikka külge. Olgu selleks mõned liivikeelsed sõnad või küllaldane mõistmine vastava keele tekstist pärast pikka peamurdmist. Viimase puhul aitab kindlasti kaasa ka värske sõnaraamat, mille esitluse osaliseks meil oli õnn olla. Raamatuesitlused meeldivad mulle üldjuhul väga - näha autori(te) rõõmu valminud teosest nende silmades ja tagasihoidlikes sõnades, on südantsoojendav.

Nagu eelnevalt öeldud, on Ventspils ääretult kaunis. Terve linn on täis parke ning maitsekalt restaureeritud vanu maju. Minu lemmikuks olid kindlasti erinevad värvilised aknaluugid. Mõtteis oli need ka pildile püüda, kuid kõige paremaid asju vist ei tohigi jäädvustada - kuvatav mälestus sunnib kogetud emotsiooni tagaplaanile.

Avastamist pakuvad lisaks ilmselt nähtavale ka hoovid ning nurgatagused, mis on oma lihtsuses ja leidlikkuses lummavad. Kohe näha, et asjad on tehtud kasutamiseks, mitte kaugelt vaatamiseks. Sandra rääkis kunagi, et uut kodu on mõtet seest remontida nii, et sa seal sees elad - siis ilmnevad tegelikud vajadused. Samamoodi pidi olema välismaal kõnniteede rajamisega muruplatside vahele: algul pannakse maha muld ja seejärel, enne muruseemne külvamist ja plaatide panekut, vaadatakse, kuhu inimesed rajad sisse on käinud. Täpselt sedasi targalt oli minu jaoks üles ehitatud ka Ventspils. Kindlasti on seal ka negatiivseid asju, kuid hetkel luban olla endal võlutud ning mitte vaadelda objektiivselt.

Üks tõeline reis peab endas sisaldama ka kohaliku köögiga tutvuse sobitamist, millest esimesed poolteist päeva ainult unistasin. Üsna juhuslikult sattusime teisel päeval aga turule. Turg nagu turg ikka - on kaupa, on inimesi, isegi riiulitel pesitsevaid linde. Uudistan lettide vahel, kui korraga pöörab minu tähelepanu pakutavale meiega kaasas olnud eestilätlane. Letil asetsevad sklandrausised - väliselt küllaltki karjala pirukaid meenutavad küpsetised. (Kohaliku naise sõnul pidi sõna "skland" tähendama aeda ning tõlgendas ta seda nii, et täidist ümbritsev ongi see aed, mis hoiab pirukat koos.) Tegemist on liivi köögist pärit toiduga, mis võtnud koha sisse ka lätlaste toidulaual. Liivi keeles võiks nende nimi olla kakūd või sūrkakūd. Erinevalt karjala pirukast on need magusad, täidises on kartul, porgand, veidi nisujahu, kaneeli, suhkrut ja hapukoort. Maitseb nagu päris!

Päris on ka kohalikud elanikud. Kuigi tean, et nad liivi keeles ei suhtle ning eesti keelt ei mõista, ei taha ma pruukida ka inglise või vene keelt. Selle asemel suhtleme enamuse ajast vajamineva osas peamiselt oma emakeeltes ja rahvusvahelises kehakeeles. Kõik vajalik saab selgeks aetud, mis jääb segaseks, ju see polnud oluline! Muidugi on see veidi idealiseeriv mõtlemine, sest eks tõsistes juttudes tuleb appi võtta ka võõrkeeled või tõlk. Näiteks räägime seminari pausi ajal omavahel eesti keeles juttu, kui meie poole pöördub imearmas väike vana naine. Silmad põlemas peas, räägib ta meiega läti keeles. Ainus sõna, mis ma kinni haaran, on "Saaremaa". Et uudishimu on nõnda suur, tulebki keegi paluda appi tõlkima. Selgub, et naise vanaisa oli saarlane ning küllalt on tal temast lugusid jutustada, kuidas Kolka tipust tormiga merel käidi ja mis siis sai...

Ei maksa küsidagi, kas ma tahaks veel tagasi minna!