nii ongi.

Ma ei tea, miks, aga mulle ei meeldi väga kuudega seotud ütlemised, nagu "plirts-plärts, käes on märts" või "kõik on uus septembrikuus." Kuigi kõlalt on nad veidi tobedad, on neis siiski tõtt ka. Iga sügise algusesse  mahub mul kindlasti midagi uut, kasvõi uus eluaasta. Ma ei tea, kas see tuleneb minu sel aastaajal sündimisest, aga sügis on minu jaoks alati kõige loovam, ideederohkem ja unistavam aeg. Et vaid mõtetesse ära ei upuks, arvasin heaks leida endale sobiv tume vihik. Eks filmidest on selgeks saanud, et just mustad märkmikud on need, mis koondavad kõige olulisemat ja salajasemat teavet. Ega mu asjad siis kehvemat vääri!

Sügis on ka see osa aastast, kui igasugused võimalused ise minu juurde tulevad või ümbritsev positiivselt üllatab. Täna tööle jõudes leidsin oma laualt vaasi, milles kaks lille. Ühe juurde oli pandud vahva luuletus, mis  juba käekirja järgi reetis selle tooja. Teine, eriti suur ja kollane päevalill, on mulle siiani mõistatuseks. Ainsad inimesed, kes minu arvates selle sinna võisid sokutada, seda ei teinud, mis tähendab, et saadetis pidi tulema väljaspoolt maja. No seda võib küll öelda, et arusaam ajapikku süvenevatest vigadest peab paika. Mida vanemaks ma saan, seda uudishimulikumaks ma muutun. Ja no nii tahaks ju teada ilusa lille päritolu!

Kui ma noorem olin, ootasin oma sünnipäevadelt alati kindlaid asju. Võisin vahel isegi solvuda, kui keegi mulle õnne ei soovinud. Ma ei pea ennast mingiks vanuriks, aga mõned asjad lihtsalt muutuvad ajaga - mida vanemaks ma saan, seda vähemoluline on sünnipäeva päev ise. Kõige toredam on see, mis siis teha saab ja kes mind ümbritsevad. Ma olen ääretult tänulik Rebekale, kes kirjutas välja selle, mida ükski inimene unustada ei tohi - elada tuleb nii, et unistused liiguksid lähemale, ideed oleks lennukad ja iga päev võiks kogeda, et sa oled õnnelik!

* valik uusi valminud märkmikke