sammupidamine.

Mina ei tea, kuidas see ka aja jooksul ei muutu, et ma alati nagu sammu jagu ajast maas olen. Mökutan viimase hetkeni, kui juba märkamatult on uus aastaaeg kohale hiilinud. Ja siis olen ahastuses, et pole piisavalt sooja või sobivat varustust. Ilmselgelt on vanad asjad ka peaaegu viimase vindini kantud.
Mul on töökaaslane, kel käivad asjad kuidagi lihtsalt. Kui ta otsustab, et nii, nüüd on vaja uut mantlit või kummikuid, siis seab sammud kaubanduse poole. Ja soovitud saagiga väljub ta reeglina juba esimesest poest.   No uskumatu, teeb kadedaks! Ma ei suuda eales nii kiiresti midagi sobivat leida.
Kui ringi tuiata ei viitsi (ja mis sa tuiadki, kui valik on igal pool sarnane), siis peab lähenema olukorrale teisiti - kõrvaldama vanalt puudused. Nii tegin ma näiteks ka eelmisel talvel Atsi mantliga, sest selgub, et ma pole otsustusvõimetuses ainuke hädaline!