äratundmine.

Pirukad ahjust välja, tee termosesse, piknikukorv autosse ja meie sõit võis alata. Igati paljulubav algus ühele laupäevasele väljasõidule loodusesse. 


Oleme salaja hakanud mõtlema, et küll oleks tore elada kuskil mujal. See tähendab mitte Tallinnas või selle lähiümbruses. Kuhu siis minna, kust peale hakata, kus sind oodatakse? 
Oma elukoha valikul on mul siiski mõned soovid. Need ei olegi niivõrd seotud maja või tööga, kuivõrd koha endaga. Mere ääres sündinud ja kasvanud, ei suuda ma kindlasti kolida kuskile sisemaa paksude metsade vahele. Meri ei pea olema toa aknast näha, kuid ma pean teadma, et saan väikese vaevaga selle äärde minna. Meri on miski, mis pakub mulle turvatunnet. Ta näitab, et on sust võimsam, kuid kui sa teda tunned, siis ta hoiab sind. Näha, et kuskil saavad taevas ja meri üheks, on ühteaegu otsimapanev ja vastuseid andev. 
Olen üks neist, kelle juured on üle Eesti laiali. Ometi on enamus mu esivanemaid siiski pärit saarelt ja rannikult. Ehk ongi mu merearmastus sellest?


Nii me siis täna seiklema läksimegi, kirjas neli kohta, mida uudistada. Ühe tõeliselt mõnusa maja leidsime üles küll! Kõik nagu sobis, aga miski jäi hinges kripeldama. Küla oli vaikne ja tühi ning äkki polnud ka asukoht päris see, mis ta olla võiks? Pildid meeles, liikusime teise sihtkoha poole. 
Ma ei teagi, mis siis täpselt juhtus, aga korraga olime me kraavis. Kunagi varem pole ma avarii puhul olnud nii rahulik kui täna. Ronisime ainsast võimalikust poolest välja, et hakata olukorda hindama, kui juba olid keset muidu tühja teed kohal kaks autot. Mehed asusid innukalt asjale lahendust otsima. Osad inimesed sõitsid ära, teised tulid juurde. Kiirelt saime teada, kus asub lähim traktor ja kelle isa saaks appi kutsuda. Nii ma seal seisin, teisel pool teed, ja jälgisin, kuidas olin üles leidnud selle olulise, mis määrab elukoha valiku - inimesed! 


 Keskkoolis rääkis üks mu õpetaja alati, kuidas elus tuleb jälgida märke. Kui mustad linnud lendavad üle sinu, siis ei maksa miskit head loota. Viljandis elades jäi mu kodu igal aastal lindude teekonnale. Ja mis veel hullem, need linnud ka pesitsesid ümberkaudsetel puudel. Võib vaid mõelda, missuguse kõhedusega ma sellesse kõike suhtusin! Tänane olukord pani samamoodi meid Atsiga naljatlema - ehk oli kraavi sõitmine märk sellest, et me oleme valel teel, vales kandis, valel otsingul? Nähes, milliseks see seiklus muutus, oli võimalik ainult üks vastus. Selleks, et saaks midagi head juhtuda, pidi juhtuma midagi mitte nii head. Selleks, et tunda ära need inimesed, keda võiks omaks pidada, pidi miski nad kohale tooma. Küllap olin ma piknikukorvi teinud kaasa ka vaid seepärast, et tänutäheks abistajaid kostitada.
Jah, nii ma seal seisin ja mõtlesin, et see võib olla küll see koht. Kui nüüd ka maja veel leiaks! Ja tõsimeeli ma uskusin, kui üks meestest veel olukorra lahendanuna ütles, et me veel kohtume!


Ahjaa, kui me edasi sõitsime, siis tuli päike ka välja. See ju peab olema märk?

Kommentaarid

  1. Nii armas lugu! :)
    Mõnikord on tõesti nii, et juhtunud halvast sünnib midagi väga, väga head.
    Loodan, et leiate oma pesa.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh, Helina! Ma ka nii loodan juba leida selle õige koha!

      Kustuta

Postita kommentaar