väike põige eelmisesse aastasse.

Viimasel ajal, kui ma ise enam samas seisus pole, on mu pilk tihti jäänud peatuma lapseootel naistel. Enamasti on nad rahulikkuse kehastused, väga eneseteadliku olekuga ning teadvustavad täiega oma erilist olekut. Jälgin neid mõnusa nostalgilise tundega ning mõtlen, et milline küll mina näisin. Kas tagasi vaadates oskaks ma seda hetke kuidagi rohkem nautida?


Paratamatult on vist nii, et see teistsugune teadvus, mis mulle nende naiste nägudest peegeldub, saabub koos kasvava kõhuga. Kuna mina aga veel 8.kuulgi suutsin ühe sõbranna ära petta, siis tunnen, et oleksin tahtnud seda hetke pikemalt tajuda. See on nagu pisiasjadest õnne leidmisega. Kui selle avastad, mõtled, et miks sa seda varem polnud märganud. Ning tänu sellele otsustad elada hetkes ning alatiseks seda mäletada. Elu toob aga uusi avastusi ning toonane joovastus tuhmub kuskil vaid kunagiseks tundmuseks.



Õnneks (ja sellistel puhkudel tõesti õnneks) otsustasime püüda mõned hetked pildile. Kui keegi peaks kunagi samas olukorras olles kahtlema, kas see asi ette võtta, siis ainus õige vastus on "muidugi"! Me loobusime professionaali kasutamisest ning arvasime, et kõige mugavamalt tunneme end oma pereliikmete silma läbi ning mõnes tuttavlikus kohas. Ja ma arvan, et emotsioon, mille tagant järele vaadates saan neist piltidest, ei ole kuidagi vähem ehe kui sel hetkel.




Kommentaarid

Postita kommentaar