laupäev, 20. detsember 2014

kirjade saatmisest.


Vaatasin üks päev meie reklaamist ummistunud postkasti ning otsustasin, et üle mitme aasta on paras hetk midagi teha selle muutmiseks. Vähemalt saabub kellelegi sel korral meie poolt arvete ja infolehtede kõrval ka päris ümbrikus kirjake. Tuulasin läbi kõik kodus leiduvad jõuluteemalised ja luuleraamatud ning leidsin ühe mõtte, mida polnud varem lugenud. Nii palju on ridu pühadest ja talvest, mis peegeldavad kurbust mustades toonides, igatsust olematu järele ja lootusetust. Need Aita Kivi sõnad andsid edasi aga helgust, soojust. See oli ideaalse jõulutunde äratundmine.
Mõtlesin, et jagan seda luuletust siin teiegagi.


Pühad

Ema heegeldab. 
Kohevaks kampsuniks
muutub valge maavillane lõng.
Kiiret ei ole.
Toas hõljub küpsiste,
kuuse ja põlenud küünalde hõng.

Vaatan - tasa end
toaõhus keeravad
suured haprad kirevad kuulid.
Nii hea on.
Nii hea on, et neelatan
puhtad poolikud sõnad huulil.

Pin It!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar