nipp-või-asi: šabloonide tegemine

Mäletan, kui keskkooli ajal pidime joonistama portreed oma klassikaaslasest ning tagasisidena sain vastuseks, et minu kujutatu ei ole ikka üldse mõeldud inimese moodi. "Mis mõttes ei ole? See on ju täitsa tema nina ja.." olin pehmelt öeldes jahmunud. Mulle meenusid lapsepõlvest rohked raamatute kaanepildid, mida oma joonistusplokki visandasin ning olin alati arvanud, et kui muuks kunstiks mul annet ei ole, siis hea järgiaimaja olen küll. Säh sulle! Edaspidi olen katsunud läheneda asjale konkreetsemalt ning võtnud vajadusel appi šabloonid (mitte küll portreid luues, neist olen siiski loobunud).

Ma arvan, et seda tunnet, kuidas valgus paberile võimalikult lähedale suruda, et kõik piirjooned välja paistaks, peaksid mäletama lapsepõlvest kõik. Ülikooli ajal, kui Kätriniga koos elasime, õppisin temalt aga ühe nipi, mida olen kasutanud siiani. Ilmselt on sellest teadlikud paljud teist, kuid mulle tuli toona see täieliku ahaa-elamusena. Miks polnud keegi varem öelnud, et asetades joonistuse ja kopeerpaberi klaasile ning suunates valguse klaasi alt, tuleb järgiaimatav palju paremini esile?

Kuna klaasilt kopeerimise puhul tuleb stabiilse aluse saavutamiseks erinevaid agregaate ehitada, siis tundus mulle, et sama põhimõtet saaks kasutada ka teisiti, arvutiga. Nagunii on enamus näidistest kättesaadavad internetist; suumi ekraanipilt sobivasse suurusesse, paber peale ja ainult vehi jooni vedada. Šabloonidega saab teha aga kõikvõimalikke põnevaid asju. Minu viimase aja lemmikuteks on beebiriietele uue näo andmine või näiteks sobiva vormi puudumise korral piparkookide tegemine.

Mille huvitava puhul teie šabloone kasutate?