reede, 30. jaanuar 2015

tee ise: pildid riietele

Hanna kirjutas mõned päevad tagasi oma blogis mõistlikust tarbimisest. Ja kuigi ma mõtlen sel teemal päris tõsiselt kaasa, siis tean, et saaksin tegutseda palju teadlikumalt ja otsustavamalt. Sest mis need mõtted ikka loevad, kui neile tegusid ei järgne, eks!?
Ma pean tunnistama, et mu elus on olnud ikka tõsiseid ostlemishulluse perioode (mis ei tähenda automaatselt, et minu näol oleks tegu moeka inimesega). Mäletan oma ema nägu, kui ta mind keskkooli ajal nii mõnigi kord sõbrannaga tee äärest peale korjas ja meil kummalgi oli poest väljununa vähemalt kaks suurt kilekotitäit kraami. Asja teeb paremaks vähemalt see, et kõik need olid soetatud teiseringikauplusest. Jah, kõige sellega läksin ma ikka täitsa ogaraks kätte, korjates kokku oma ema sõnul ka sõbrannade vanaemade kleite. Kui nüüd täitsa aus olla, siis kõigest üleliigsest, kaasa arvatud mõnest säilinud toonasest teismeea ostust, vabanesin alles sel suvel, kui oma koju kolisime. Sellise sammu ajendiks oli kõige otsesemalt ruumipuudus. Olen tegelikult vähenenud riidekuhja üle õnnelik ning usun, et kui poleks olnud nii konkreetset põhjust, oleks asi pikemalt teostamata jäänud.


Vaatasin oma riideid paar päeva tagasi ning avastasin, et üle poole neist on ostetud endiselt kasutatuna. Ja uskumatul kombel on mul õnnestunud sedasi leida ka nö basic rõivaid, mille eest oleksin nõus tavapoes maksma rohkem. Naisele tüüpiliselt ei kao aga kunagi ilmselt mul-pole-midagi-selga-panna-vingumine ning seetõttu ei saa öelda, et ma oleksin täitsa vaba odavrõivakettides ostlemise patust. No kuidas ma saan siis vastu panna siidist pluusile, mille allahindlusega saab kätte kümne euroga? Või milline teine viis on kiireim lohutus untsu läinud päevale? Kui mainida veel kolmaski kord oma ema siin postituses, siis võin öelda, et olen temalt õppinud ära vähemalt kombe osta riideid kvaliteetsetest ja kehasõbralikest materjalidest. See on samuti hea ostlemise pidurdaja, sest soodsatest kettidest naljalt midagi sünteetikavaba ei leia.


Tegelikult olen ma aga suures lobisemistuhinas väga kaugele liikunud sellest, mida ma kirjutada tahtsin - lasteriietest. Kui miski siin ilmas on ülehinnatud, siis on seda just nimelt kõige pisematele mõeldud kraam. Kusjuures alla aastaste riietele on väga-väga harva ka allahindlusi. Kui ma veel paar aastat tagasi mõtlesin, et täitsa pisikesele lapsele ma küll ei taha kaltsukakraami selga panna, siis lapseootusega muutus mu suhtumine. Kuna Mirt kasvab nagunii kõigest nii kiiresti välja, siis ütlen ausalt, et ma lihtsalt ei raatsi nii palju raha kulutada uutele riietele. Seepärast on suur osa tema sahtlites leiduvast samuti teiseringikaup - saadud sõpradelt, pärit minu ja mu venna kantud asjadest või ostetud taaskasutuspoodidest. (Isegi selle imeilusa kleidi kangas, mille mu ema Mirdile õmbles, on pärit kaltsukast.)


Nii on sattunud meie kätte rongide ja autodega bodisid, väikeste plekikestega pluuse kui ka asju, mis alati pole täitsa minu maitsele. Kuna muidu on riided olnud korralikud, siis kõige lihtsamaks viisiks neile uus nägu anda, on lisada mõni aplikatsioon. Nende lisamine on imelihtne, ühe uue ilme loomine võtab maksimaalselt pool tundi ning ei vaja ilmselt pikemat õpetust. Seepärast annan lihtsalt paar näpunäidet, mis minul on hästi töötanud.


  • Üldiselt valin ma aplikatsiooni jaoks puuvillase kanga (nt mõne vana padajapüüri), sest siis saab olla kindel, et see ei veni õmblemisel ega hiljem kandmisel ning pesus.
  • Enne peale õmblemist lasen ma vähemalt ühe korra kõik väljalõike ääred siksakiga üle. Kui aplikatsioon koosneb mitmest erinevast kangast ja osast, siis teen sama ka ühenduskohtadega.


  • Kuna minu näol on tegu äärmiselt laisa õmblejaga, siis enamjaolt kinnitan ma kujundid soovitud esemetele nööpnõeltega. Kes nii tihti õmblemisega kokku ei puutu, võib need ka paari pistega peale panna.
  • Bodide ja muude kitsamate / väiksemate lasteriiete õmblemisel tasub eemaldada õmblusmasina küljes olev lisatöölaud.
  • Aplikatsiooni õmblemist riidele tasuks alustada selle ülemisest äärest. Nii oled kindel, et ta jääb nö loodis (paralleelne ülemise äärega).
  • Aplikatsioonid õmblen ma esemele samuti siksakiga, nii jääb tulemus mõnusalt reljeefne ning eksimused paistavad vähem välja. Kinnitusõmblusi teen vähemalt kaks ringi peale.
  • Pärast otste sõlmimist lõikan turritavad narmad kääridega ära. Minu kogemuse põhjal ei ole pesus ega kandes ükski õmblus lahti läinud ega kuskilt narmendama hakanud.


Selliste ümbertegemiste valmistamine pole mitte ainult lihtne ja odav lahendus, vaid ka tõeliselt mänguline ettevõtmine. Lisaks on siksakiga kinnitatavad aplikatsioonid vajadusel eemaldatavad (lahti harutatavad) ning ei lõhu eset nii nagu üks kunagine õpetus siin pluusidele uue näo andmisest.

Mõnusat meisterdamist ja põhimõttekindlat tarbimist!
Pin It!

4 kommentaari:

  1. Appi, kui ägedad bodid! Ma oma valutavatest munasarjadest ei hakka isegi siinkohal rääkima, aga no... tahaks ju ka mõne minisuuruses õmblustööga maha saada. Mulle üliväga meeldib sinu lahendus ja see on ka tõeliselt sinu nägu, mulle tundub :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh! Kusjuures on vist, jah, minu nägu see tegemine. Ja nii kaua, kui sa selle valutamisega venitad, otsi mõni pisike sugulane või sõprade laps, kellele teha asju :) Mina kasutasin vist küll enne Mirti korduvalt seda võimalust.

      Kustuta