piltidest mõtetes ja tegelikkuses.
Nagu kaasaja lapsevanemale kohane, olid ka mul suured plaanid, kuidas Mirdi kasvamist jäädvustada. Internet on täis inspireerivaid pilte, mille sarnaseid tahtsin oma beebistki. Tegelikkus läks aga vägagi teisiti.
Sirvisin paljusid variante enne Mirdi sündi, millest eeskuju võtta. Üheks lemmikuks sünnijärgseks variandiks osutus kindlasti SEE. Mille taha meil sellise lavastamine jäi, ma ei teagi. Alati saab ettekäändeks tuua, et ju meil puudus sobiv kell! Samas täitsa lavastamata meil pildid ikka ei jäänud. Küll me pakkisime Mirdi kohvrisse ning mässisime niisama Haapsalu salli sisse. Sel hetkel tundus kõik justkui õige, hiljem tagasi vaadates on mind need pildid aga veidi häirima hakanud. Kõik see tundub liigselt ületähtsustatud ja -planeeritud. Lemmikuks on saanud ikkagi need, mis sünnivad spontaanselt ja millele saab püütud juhuslikult mõni pilk, ilme või tegu.
Samas tahaks ju kuidagi ikkagi iga kuu minisünnipäevasid meeles pidada ja albumi tarbeks midagi kaamerasse salvestada. Inspiratsiooni ammutades sain aru, et oluline on sarnane taust või mõni võrdlust andev ese. Kuna meil oli plaanis kolimine, oli raske leida midagi, mis saab olema nii tolle hetke elamises, vahepealses peatuspaigas kui uues kodus. Ainus loogiline lahendus tundus valge sein (mida piisavalt laias ulatuses meie praeguses kodus siiski ei eksisteeri). Minu lemmikuteks eeskujudeks said SEE kolme hetke jäädvustus, SEE õhupallidega ning SEE süleseeria. Kuna kõhupilte ma väga üldse ei teinud (sest see ei kasvanud nii suureks kui ma olin arvanud) ja kuna teine tundus mu maitsele siiski veidi liiga sätitud, otsustasime viimase kasuks. Mis võiks olla veel loomulikum kui emme süles olemine!
Millega ma ei arvestanud, oli aga püsimatu laps. Meie Mirt on üks paras rüblik ning seetõttu on teda üpris raske püüda liikumatuna pildile niisama või süles. Teiseks, valgus - paratamatult on meie ilmastik selline, et päikeseliste päevade peale väga loota ei saa. Ja kui talvel ei saa enne pilti teha, kui käes on õhtu, pole ka tulemus teab-mis-kiita. Muidugi oleks kunstiliselt võinud ju sättida jäädvustamised nädalavahetustele, aga minu jaoks oli oluline kuupäevaline täpsus. Me ei teinud ju pilti mitte ilusa meistriteose saavutamiseks vaid kindla hetke dokumenteerimiseks. Kuigi ma sain juba kohe alguses selgeks, et ega meil midagi väga head sellest loota pole, otsustasin siiski jätkata.
Hiljem tagasi mõeldes oleks tahtnud veel nii paljut üles võtta. Eriti detaile - sõrmed, varbad, nina, suu, kõrvad... Aga on nagu on. Mälupilti jäävad need loodetavasti ikkagi.
Milliseid toredaid mõtteid teie olete näinud või teinud?
Ja kui keegi peaks tahtma teha toredat sätitud fotot, siis mulle on ka meeldinud SEE õhupallidega korvipilt.
Sirvisin paljusid variante enne Mirdi sündi, millest eeskuju võtta. Üheks lemmikuks sünnijärgseks variandiks osutus kindlasti SEE. Mille taha meil sellise lavastamine jäi, ma ei teagi. Alati saab ettekäändeks tuua, et ju meil puudus sobiv kell! Samas täitsa lavastamata meil pildid ikka ei jäänud. Küll me pakkisime Mirdi kohvrisse ning mässisime niisama Haapsalu salli sisse. Sel hetkel tundus kõik justkui õige, hiljem tagasi vaadates on mind need pildid aga veidi häirima hakanud. Kõik see tundub liigselt ületähtsustatud ja -planeeritud. Lemmikuks on saanud ikkagi need, mis sünnivad spontaanselt ja millele saab püütud juhuslikult mõni pilk, ilme või tegu.
Samas tahaks ju kuidagi ikkagi iga kuu minisünnipäevasid meeles pidada ja albumi tarbeks midagi kaamerasse salvestada. Inspiratsiooni ammutades sain aru, et oluline on sarnane taust või mõni võrdlust andev ese. Kuna meil oli plaanis kolimine, oli raske leida midagi, mis saab olema nii tolle hetke elamises, vahepealses peatuspaigas kui uues kodus. Ainus loogiline lahendus tundus valge sein (mida piisavalt laias ulatuses meie praeguses kodus siiski ei eksisteeri). Minu lemmikuteks eeskujudeks said SEE kolme hetke jäädvustus, SEE õhupallidega ning SEE süleseeria. Kuna kõhupilte ma väga üldse ei teinud (sest see ei kasvanud nii suureks kui ma olin arvanud) ja kuna teine tundus mu maitsele siiski veidi liiga sätitud, otsustasime viimase kasuks. Mis võiks olla veel loomulikum kui emme süles olemine!
Millega ma ei arvestanud, oli aga püsimatu laps. Meie Mirt on üks paras rüblik ning seetõttu on teda üpris raske püüda liikumatuna pildile niisama või süles. Teiseks, valgus - paratamatult on meie ilmastik selline, et päikeseliste päevade peale väga loota ei saa. Ja kui talvel ei saa enne pilti teha, kui käes on õhtu, pole ka tulemus teab-mis-kiita. Muidugi oleks kunstiliselt võinud ju sättida jäädvustamised nädalavahetustele, aga minu jaoks oli oluline kuupäevaline täpsus. Me ei teinud ju pilti mitte ilusa meistriteose saavutamiseks vaid kindla hetke dokumenteerimiseks. Kuigi ma sain juba kohe alguses selgeks, et ega meil midagi väga head sellest loota pole, otsustasin siiski jätkata.
Hiljem tagasi mõeldes oleks tahtnud veel nii paljut üles võtta. Eriti detaile - sõrmed, varbad, nina, suu, kõrvad... Aga on nagu on. Mälupilti jäävad need loodetavasti ikkagi.
Milliseid toredaid mõtteid teie olete näinud või teinud?
Ja kui keegi peaks tahtma teha toredat sätitud fotot, siis mulle on ka meeldinud SEE õhupallidega korvipilt.
Eks nende suurte elusündmustega on ikka nii, et plaanid ja vaatad ilusaid Pinteresti pilte, aga lõpuks läheb ikka kõik omasoodu. Mul lapsi küll veel ei ole, aga ka pulmadele tagasi mõeldes mõtlen ikka, et vot seda või teist oleks võinud veel jäädvustada, nii pulmast endast kui sellele eelnenud ettevalmistusperioodist. Ja veidi igapäevasemate tähtpäevade jäädvustamine on meil ammu kuidagi unarusse jäänud. Oh jah, ehk siis sel aastal olen tublim. ja tegelikult, eks hetke enda nautimine on ikka tähtsam, kui selle jäädvustus :).
VastaKustutaMa ka ikka üritan panustada pigem sellele hetke nautimisele reaalajas. Eks see veidi vastuoluline asi ole, et tahaks pärast ka pildil uuesti kogeda, aga mitte selle arvelt hetkevõlu rikkuda. Lastega on vähemalt nii, et ehk annab iga järgmisega mõtteid teostada. Pulmadega on vist lugu paraku teine :)
KustutaMeie ei teinud oma kaksikute pildistamiseks mingeid plaane. Nii ongi nende esimene avalik foto udune telefonikaamera pilt Tallinna Lastehaigla palatist meie kojusaamispäeval. Ei midagi erilist, pildi mõttes isegi halb: https://fbcdn-sphotos-g-a.akamaihd.net/hphotos-ak-xfp1/v/t1.0-9/p417x417/603164_484159838267472_1299364597_n.jpg?oh=7fe4f252e6c47616a6266fac6c35889c&oe=55601DB6&__gda__=1435845303_bb7ba1a2f2948375bd612346790f11ff . Aga missugune emotsioonidetulv mind valdab alati, kui seda pilti vaatan! Lastehaigla aeg oli väga rusuv ja tagantjärele olen kindel, et see oli parim pilt poiste maailmale tutvustamiseks.
VastaKustutaSamuti on kõhupiltidega: sõbranna veenmisel tegime temaga ühe profisessiooni, armsad on mulle aga hoopis need suure kõhuga pildid, mis tehtud keset meie ehitusjärgus magamistuba hetke ajel, mul seljas vanaisa vana kampsun. Või õues, kõrvalhoone seina ääres, sirge seljaga külgvaade minust ja mu punnis kõhust :) Fotograafi pildid on ka ilusad, aga pooltki mitte nii isiklikud ja armsad.
Sama on laste kõigi teiste piltidega. Ainus traditsioon on meil, et esimesel ja teisel sünnipäeval oleme neid pildistanud õues laua ääres kooki söömas. Seda tahaks hoida. Muud pildid on enamasti spontaansed, juhuslikud, läbimõtlemata ja just nagu need õiged. Aga eks igaühele oma, kellelegi on kindlasti see hästi sätitud taust oluline. Minule näiteks see mõõdulindi, kella jt asjadega pilt ei mõju. See on nunnu, aga on liiga läbimõeldud.
Samas Sinu tütre kuusünnipäevade piisavalt eriilmelised, natuke kavandatud, aga natuke ikkagi juhuslikud on hoopis armsamad.
Nii et jah, ka mina leian, et olulisem on nautida hetke ja kui seda hetke jäädvustada, siis pikemalt mõtlemata, võimalikult ehedalt.
Täitsa õige jutt! Kuigi meil soovitati ka korduvalt ikka fotograafi juurde minna või mõni endale koju tellida, siis otsustasime vähemalt seda teisiti. Kõhupilte tegime küll poseeritult, aga kuna pildistas mu ema ja kogu tegevus toimus ka minu vanematekodus (st kohtades, mis meile armsaks ja oluliseks saanud), siis on needki isiklikumad ja erilisemad. Sätitud piltide mõte peitub minu jaoks pigem selles, et reeglina on selleks ajaks otsitud valgusküllasem koht ja seetõttu tulevad lihtsalt klaarimad fotod, mida esinduslikult kuskile riputada. Vahel on jube kahju, kui laps teeb midagi toredat ning isegi õnnestub see jäädvustada, kuid tulemuseks on vägagi udune pilt. Samas pole mul kunagi ka südant neid uduseid ära kustutada, sest nagu Sa ütlesid, tekib neid vaadates just see suurim emotsioonidetulv! Spontaansed pildid jutustavad kindlasti suurema loo kui seatud. Ja kui Sa teie lastehaigla kogemusest kirjutasid, siis vaatan Su poiste pilti ning ka nende nägudest paistab kojusaamise rahulolu (või vähemalt nii ma kujutan ette) :)
KustutaHeh, pean täpsustama: Lastehaigla aeg oli väga rusuv ja tagantjärele olen kindel, et see oli parim pilt poiste maailmale tutvustamiseks - selles mõttes siis, et minu jaoks on selles pildis see vabanemise tunne, lõpuks see kauaoodatud kojusaamine, omaetteolemine, päris perekonnaelu ja -tunne. Kõik tuleb meelde, kui seda fotot vaatan. Ja mingil määral muidugi ka see ängistus lastehaiglast. Ühesõnaga kätkeb see pilt endas minu jaoks kõike seda, mida ma toona tundsin.
VastaKustutasee vist on natuke see meie praeguse aja värk: pildistada saab pea kõigi kaasasoleva igapäevavidinatega. nii tahaks hirmus palju pildistada ja nii kahju, sest tegelikult ei jõua. aga see peas olev kaust salvestab ka ootamatult palju. :) kuid oma mumm on iga hetk nii nummi ja nii peab seda õlgadel olevat kõvaketast ikka kasutama, ei jää vist muud üle:) a no vaatame, kui ma emaks saan :D
VastaKustutaPõhimõtteliselt õige, aga minu ainsaks imevidinaks on nutitelefon, mille aku on peaaegu koguaeg tühi :) Ats ka tegelikult arvab, et ma teen liiga palju pilte (või tema umbkaudsete sõnadega "Kas tõesti peab kõigest pilti ikka tegema?"), aga no vahel ikka peab ka. Vähemalt siis, kui meelde tuleb ja aku laetud.
Kustuta