meie pere naised ja paastumaarjapäev.

Praegusel ajal räägitakse palju kogukondadest, nii koostegemise kui muutuste algatamise võtmes. Ja alles kaks aastat tagasi see oli, kui ka meie otsisime oma kogukonda, kelle seas elada, kellega midagi ühiselt ette võtta. Kõige lõpuks kolisime igasuguse eelneva plaanita pealinna asumisse, kus seda võiks eemaltseisjale igapäevaselt tunda olla. Ja võib-olla see ongi nii. Aga selle kõige juures olen ma jõudnud arusaamisele, et ju ma pole kõige eeskujulikum tutvuste loomisel ning milleks mulle teised uued inimesed kui mul on omad vanad joped olemas!?


Ma tunnen end täieliku õnneseenena, et mul on mu pere ja lähedased, kellega jagada hetki ning ühiselt ükskõik, mida ette võtta. Nemad ongi minu kogukond ja pole üldsegi oluline, et me seejuures kõrvuti elaksime. Kuid selle summa sisse mahub veel üks seltskond, kellele just täna ma enim toetun ja mõtlen - meie pere naised. 


Me oleme kõik väga eriilmelised ning kindlasti pole me paljudes asjades samal nõul. Sellele vaatamata on just nemad minu eeskujud nii köögis, aias, õmblusmasina taga kui muudes igapäevastes toimetustes. Ja kuigi ma olen küllaltki isepäine otsuste vastuvõtmisel, siis ei saa siiski salata, et nende arvamus läheb mulle korda. (Ülistava jutu jätkamiseks tasuks siinkohal jätta välja põlvkondade erimeelsused.)


See oli arvatavasti seitse aastat tagasi, kui me üheskoos esimest korda paastumaarjapäeva pidasime. Mina olin saanud sellest aimu ülikoolis õppides ning mõtlesin, et oleks hiiglama vahva jätkata oma lemmikutega. Minu meelest on see väljapoole suunatud (peamiselt meeste tähelepanu teenivale) rahvusvahelisele naistepäevale heaks alternatiiviks. Päev, mil võtta aeg maha oma kogukonna naistega ning väärtustada naiseks olemist nende keskis, kes seda kõige paremini teavad. 


Viimane kolmandik oma elust olen ma aru saanud, et minu uus aasta algab tegelikult kevadel - siis, kui tärkab ka loodus. (Ega vanarahvaski teadis, et vanust arvestatakse talvedes, mitte aastates.) Päevade pikenedes, saabuva roheluse ootuses ja märkamises tekib endalgi kergem ja ärksam olemine. Seepärast leidsingi aastaid tagasi tänase päevaga veel suurema seose. Loomulikult on traditsioonilisel paastumaarjapäeval omad kindlad kombed, mida tehtud. Aga mina olen veendumusel, et minevikust tasub kasutusse võtta seda, millele sa oma tänase elu kontekstis oskad leida koha, põhjenduse, sobivuse. Vaid nii saab olla tegu elujõulise pärimusega.


Mulle meeldib, et aastas on vähemalt üks päev, kui ma täiesti kindlalt panen alati selga triibuseeliku, söön pannkooke ning vaatan päikesetõusu. Kuid veel enam meeldib mulle, et sel päeval veedan ma aega oma pere naistega, et rääkida nii oma esiemadest kui tulevikuunistustest. Ja mulle meeldib mõelda, et minu oma tütar saab sellest kõigest sünnist saati osa, ta kasvab teadmises, miks võtta linnupetet, mis on maarjapuna ning et tema ümber on tingimusteta armastavad naised.

Kommentaarid

  1. see on imeline. see oma pere kogukond :)

    VastaKustuta
  2. Nii armas traditsioon! Ja kadestan, et teil nii mitu põlvkonda naisi, see on väärtus omaette :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kusjuures see väärtus on ise emaks saades veel rohkem kasvanud. Kui ma Mirti ootasin, siis tegelikult polnud oluline, mis soost laps tuleb. Kuid salaja ikka unistasin, et kunagi mul vähemalt üks tütar oleks. Ikka seepärast, et mul oma ema ja vanaemaga väga tugev side on.
      Aga kadestama ei pea, sest traditsioonide puhul ei oluline mitte ainult see minevikuvaade vaid ka järjepidevus, mida me loome tulevastele põlvedele. Seega saad oma naisperega samaväärseid olulisi hetki, päevi ja tegevusi luua :)

      Kustuta

Postita kommentaar