emadepäev pildis.



Emaks saades olen ma hakanud kogu seda vastavanimelise tähtpäeva asja veidi teisiti vaatama. Endiselt olen ma tänulik, nagu sel päeval erilisel kombeks, et mul on nii head, hoolivad ja ägedad emme ning vanaema. Midagi paremat oleks lapse(lapse)na raske soovidagi!



Ise ema olles pole mu jaoks see tänulikkus aga üldse oluline. Vähemalt hetkel - eks ma jõua vajadusel ka tulevikus ümber mõelda. Praegu tahaks, et Mirt saaks hoopis avastada maailma just niisugustes kogustes nagu ta seda ise soovib. Vaimustuda igast puukännust, pööritada silmi lepatriinu peale, saada kõrvetada nõgeselt ning lõpetada aias mängimine tõelise mullakäkina.



Mõni aeg tagasi kirjutasin ma oma märkmikku küsimuse iseendale: "Millal viimati tegid sa midagi esimest korda?" Seda silmas pidades on nii ilus ja võimas näha Mirti igapäevaselt sellele vastamas. Samas kui ma ise pidin üks päev tõdema, et minu vastused jäävad õues-jalutades-küünelaki-eemaldamise sarnastesse kategooriatesse.



Ema olla on ikka äge! Väikest mullakäkki tegutsemas vaadates on süda õnne täis ning tahaks, et sellist muretust ja avastamisrõõmu oleks meis kõigis palju rohkem.

Kommentaarid

  1. Ma olen alati mõelnud, et huvitav, mis tunne on ise emadepäeval ema olla. Ilmselt hoopis teistsugune, kui hetkel ette kujutan. Nii on minu meelest alati asjadega - see, mida ette kujutad ja see, mis tegelikult on, ühtivad haruharva. Enamasti on tunne hoopis harilikum, kui arvasin.
    See pilt sinust ja Mirdist on ütlemata armas. Ma ei tea, kas sinuga ka nii on, aga minu jaoks on blogimise üks suur pluss see, et mul on kordades rohkem pilte nii igapäeva hetkedest kui tähtsündmustest, kui muidu oleks.
    Ja see küsimus, et millal viimati ma midagi esimest korda tegin... Seda küsisin mõni aasta tagasi minagi endalt, aga viimase paari aasta jooksul on neid esimesi kordi küll lademetes juurde tulnud. Eks see ole ka vast selline lainetus elus, et on vaiksemad ja tormisemad ajad.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh! Eks neid pilte koguneb sündmustest tänu blogile tõesti rohkem, kuid panen tähele, et ise neile kuidagi ei kipu peale jääma :)
      Sa oled päris hästi aru saanud - emaks olemise tunne on tõesti vägagi harjumuspärane, eriline ja mugav ühteaegu (nagu see oleks alati nii olnudki).
      Kus juures pärast seda, kui ma olin avastanud ennast esimest korda jalutades küünelakki eemaldamas, küsisin sama asja ka emme ja vanaema käest ning huvitav oli näha, mis suunas nende mõtted liikusid. Vanaema seostas automaatselt küsimust näiteks toiduga :)
      Aga see esimeste tegemiste teadvustamine on vägagi elustav tunne.

      Kustuta
  2. Sa oled nii ilus ja särav inimene. :)

    VastaKustuta

Postita kommentaar