keelest ja meelest.

Sügis tundub mulle hea aeg selleks, et mõelda, mida me elus õppinud oleme, milliseid väärtusi tähtsaks peame ning millist sõnumit / kuvandit kanname. Siinsete lugejate jaoks pole ilmselt üllatus, et mulle meeldib väljendada end oma emakeeles ning näha ja kuulda eestikeelsete sõnade võlu ka koduseinte vahel. Muidugi on teinekord lihtsam ja tabavam öelda midagi mõnes samahästi mõistetavas keeles. Kui kõnes luban ma endale selliseid kõrvalekaldeid ikka aeg-ajalt, siis trükimustas tahaks lasta paista vaid seda oma. Mulle meeldib ütlus, et enne kui õppida võõrkeeli, peab omandama emakeele, enne kui õppida tundma võõrast kultuuri, peab tundma oma. Vastasel juhul saab võõras omaks ja oma jääb võõraks ning omakultuuri sisseelamine on sama, mis võõrkeele õppimine. Tee maailma peab algama koduõuest, võõraste kultuuride tundmaõppimine toimuma läbi oma ja lähedase. Niisiis mõtlen, et ehk on ka see see-kõlab-inglise-keeles-nii-palju-paremini vaid laiskus ja teadmatus.


Sageli näib, et kui kool on läbi ning esimesed keelereeglid selged, võiks täielikult pühenduda võõrkeeltele. Nii vajuvad paljud teadmised unustuste hõlma ning me ei taju ka eesti keelt kui elavat nähtust. Kõnekeeles see kõik mind nii palju ei häirigi, kuid püüdes pöörata tähelepanu enda keelekasutusele ning lugedes päris paljusid ajaveebe, siis on mõtteid kogunenud mitmeid. Ning kui ma tahan, et ka mu oma laps kasvaks hea emakeeletunnetusega, siis ilmselt on sellegi aluseks mu enda pidev eeskuju. Et see aga mingiks moraalipostituseks ei kujuneks, siis panen hoopis kirja punktid ja lingid, mis on mind aidanud ning mõtisklema pannud:


Mulle tundub, et võõrkeeles kardetakse tohutult vigu teha ning emakeel jäetakse pigem juhuse hooleks, sest see peaks justkui emapiimaga olema kaasa antud. Jah, ka mina teen palju kirjavigu, moodustan ülipikki ja lohisevaid lauseid, kasutan "ajaveebi" asemel peamiselt "blogi" ning kirjutan kiuste Argentiina kahe i-ga. Ma ei hakka kunagi parandama oma vanavanemaid ja nende päritolust tulenevaid keelelisi eripärasid, kuid vähemalt mina ise tahan olla rohkem teadlik sellest, kuidas ma räägin. Ajaveebides pööratakse palju tähelepanu piltidele, kujundusele ja sisu mitmekesisusele; blogiauhindade jagamisel hinnatakse huumorit, inimeste stiili, tublidust. Ehk võiks ka õigekiri ja emakeelne oskuslik sõnakasutus olla kuidagi rohkem hinnatud. Sest kui me ise seda väärtust ei loo, ei tee seda keegi teine ka väljastpoolt.

Kommentaarid

  1. Suured tänud hea soovituse eest. Päevakera blogi oli mul senini kuidagi kahe silma vahele jäänud, kuid näib üks kiiduväärt koht olevat. Helju Valsi artikkel ei ole enam kahjuks üleval, vähemalt mul avaneb sellelt lingilt vaid foto ja pealkiri. Mõneti koomilisel, et mitte öelda kurblikul kombel, on antud artikli märksõnaks "eestikeel". Oh seda Postimeest küll...

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh vihje eest! See arvamuslugu oli nädalad tagasi seal täitsa olemas, seega kirjutasin Postimehele. Vaatame, mis nad kostavad. Mis puutub artikli märksõnadesse, siis ehk need peavad olema toimimiseks ühesõnalised? Ei tahaks lihtsalt sellist eksimust uskuda..

      Kustuta
    2. Nüüd peaks Helju Valsi artikkel jälle loetav olema!

      Kustuta
  2. Nii hea postitus! Hoopis teistsugune kui tavaliselt ja sellega püüdis ka mu tähelepanu. Tõesti võiks näiteks blogiauhindade jagamisel ka sellele tähelepanu pöörata.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh! Üldiselt olen ma püüdnud nö arvamusavaldusi vältida ning hoida siinne meisterdamiskeskne, aga eks aeg-ajalt tahaks ikka öelda midagi ka selle osas, mis südamelähedane või vastupidi pinnuks silmas.

      Kustuta
  3. Mina ütleks, et pigem kui enda oma mitte tunda siis pigem jääb kõik võõraks - nii oma keel ja kultuur kui ka teiste. Sest see võib võtta aastakümneid aega, et reaalselt iga teise keele omapärad, ütlemised ja nii edasi nii arusaadavaks saaks (just mitte mõistuse vaid hinge poolest) ja samas oma keele nüansid võivad väga ruttu meelest minna...räägin enda kogemusest :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tõsi! Eks see pidev praktiseerimine ja teadvustamine olegi kõige alus. Samas, selle ühe mu lemmikmõtte taga mõistan ma osaliselt ka tänast situatsiooni, kus lasteaialaps (juba 3-aastane), kelle keeletunnetus pole veel välja kujunenud, pannakse õppima mõnd võõrkeelt. Ma ei mõtle siin segaperedest lapsi, kel saabki ilmselt olla kaks emakeelt.

      Kustuta
  4. Aitäh, Laura! See oli üks väga hea ja mõtlema panev postitus! Mulle esimese asjana meenus kohe rida Kristjan Jaak Petersoni luuletusest "Kuu" - kas siis selle maa keel laulutuules ei või taevani tõustes üles igavikku omale otsida? Eesti keel on väga ilus keel ja seda peaks ikka julgelt kasutama. Mul kohe kohutavalt kriibib kõrva, kui eesti keele vahele kasutatakse ingliskeelseid sõnu kui eestikeelne sõna on olemas.
    Samas pean ma oluliseks ka võõrkeelte oskust, aga mul on selleks esmajoones üks veider põhjus. Nimelt ma eelistan ilukirjandust lugeda selle originaalkeeles, kui ma seda vähegi oskan. Loomulikult on raamatuist olemas väga häid tõlkeid, aga ma ise tunnen originaali ja tõlget võrreldes, et tõlkes läheb midagi kaduma. Nii oluline on näiteks see, kuidas on originaalis sõnade rütm või milliseid omadussõnu on kasutatud. Sageli ei saa neid päris sajaprotsendiliselt tõlkida, seepärast on minu jaoks ka võõrkeel tähtis, sest see avab minu jaoks rohkem kihistusi.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh hoopis sulle selle edasise mõtiskluse eest! Ma olen sinuga päri, et originaalkeeles on võimalik tunnetada ja tajuda ehk rohkem seda, mida kirjutaja on soovinud öelda ja ridade vahele peita. Samas eks ka selle aluseks ole siis võõrkeele oskus tasemel, et oskad tajuda neid nüansse. Mis minu arvates tähendab omakorda jälle, et seoste nägemiseks ja loomiseks on tarvilik hea emakeeletunnetus.

      Kustuta
    2. See on õige, et nüansside tabamiseks pead ise tunnetama, mis enda keelest puudu jääb või siis pigem erinev on. Seega esmatähtis on ikkagi enda keel, nii nagu sa juba mainisid. Tead, mul on ikkagi nii hea meel selle postituse üle. See meenutas mulle, et teises toas riiulis on nii palju häid eesti keelt puudutavaid raamatuid. Peaks mõne endale mõtisklemiseks lauanurgale tõstma. :)

      Kustuta

Postita kommentaar