meie sügises, sügis piltides.

Aeg-ajalt on tore võtta ette see hetk ja retk jäädvustamaks oma peret. Ma olen endiselt arvamusel, et kõige ehedamad emotsioonid saavad püütud pildile spontaanselt, ilma eriliste rekvisiitide ja sättimiseta. Sellistel juhtudel ei mahu aga sageli kogu perekond kaadrisse (kuigi me oleme aja jooksul muutunud päris osavateks kaameraga käesirutajateks). Kui me kaks aastat tagasi Mirdi ootust jäädvustasime minu vanematekodus, siis valmis sellest seeria, milles ma ise vähemalt tajusin küllaga soojust ja päris meid. Seega otsustasime sõita taas samasse kohta samal aastaajal, nüüd juba kolmekesi, et täiendada veidi albumi või no õigemini arvutikausta sisu.




Välismaistest blogidest on mulle silma hakanud küllaldaselt juhiseid, kuidas võiks poseeritud perefotodel end riietada: vältida teatud mustreid, kasutada läbivaid toone, soovitavalt kasutada triipudega hilpe jne. Täielik teadus! Kas tegelikult ka nähakse nii suurt vaeva fotosessioonide ettevalmistamisel? Meil käivad sellised asjad vägagi kergelt. Kõige pealt peab muidugi nuiama Atsilt, et ta otsustaks ära, mis ta selga tahab panna ning seejärel püüan leida midagi veidigi haakuvat enda ja Mirdi garderoobist. Ja nagu näha, siis vähemalt triibud said meilgi esindatud.




Lapse(ga) pildistamisel on omad rõõmud ja raskused. Teadagi, et nende väikeste tegelaste tähelepanu võib haarata hoopis mõni kauguses olev asi või väsivad nad kergesti ühel kohal olemisest. Meie tegime oma elu veidi raskemaks ka seetõttu, et valisime õue minekuks aja, mis oli liiga lähedal Mirdi lõunaunele. Seetõttu oli meiega üks rüblik kuubis. Aga sel samal põhjusel oli jällegi võimalik püüda kinni rohkem erinevaid emotsioone. Tegelikult vist pole lastega vahet, nende mõtted ja tunded on alati koheselt ilmest tajutavad ning seega on ka teistel pereliikmetel ehe olemine kergem tekkima. Ja egas siis poseerida saa ega jõuagi, kui vaja kedagi pidevalt taga ajada või võtta vastu näpistusi ja kallistusi.




Ma ikka aeg-ajalt imetlen mõningaid perepilte ning pean ausalt tunnistama, et üritasin meelde jätta mingeid lemmikuid kombinatsioone või poose, et neid siis ka meie omadel kasutada (nt koos maas lamamine, kätest kinni hoidmised). Tegelikkus on aga see, et kui aeg tegudeni jõuab, siis soovitud asendites mõni väga ei püsi ning hea kui need mõtted üldse mul meenuvad. Eks need fotod ilmselt sellevõrra jälle loomulikumad või rohkem meiemoodi tulevad. See ju ongi kokkuvõttes kõige olulisem vist, et pilte nähes võtaks muigama ning kohapealset meenutama. Ja kellele need veidi kõverad jalasirutused ning lõualotid siis enam ikka korda lähevad!

Kui tihti te paari-/perepilte teete? Kas kasutate selleks mõnda kindlat kohta või aega? Kui palju ette planeerite? Kas pildistate ise, palute kedagi appi või tellite reeglina professionaali?





Kommentaarid

  1. Nii vahvad pildid! Mulle on alati meeldinud fotograafi juures käia, aga meeldib ka vahel ise pilte teha. Hetkel on mul plaanis üks statiivi ja puldiga fototegu, kuigi lapsega koos oleks see ilmselt hoopis suurem ja keerulisem ettevõtmine. Ma arvan, et tore oleks käia vähemalt korra aastas fotograafi juures (või kutsuda ta enda juurde) ja seepärast alustasin meie peres traditsiooni, et teeme oma pulma-aastapäeva puhul alati sama tamme all, kus abiellusime, ka uue pere pildi. Tore on siis need kõrvuti panna ja näha, kuidas aastad lähevad ja pere kasvab.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh! :) Ma võib-olla ekslikult eelistan tuttava inimese poolt pildistamist, sest mu kokkupuude professionaali tellimisega on põgus. Omainimesele sa ei sea nii kõrgeid ootusi ning kui sa ise pärast rahul pole pildil endaga, siis on lihtsam tehtut korrata. Samas see traditsioon, pildistada kindlal päeval kindlas kohas, on minu arust väga armas - alati on, mida oodata!

      Kustuta
  2. Mulle väga meeldib pildistada! Ma teen oma Mesilasest ka omajagu palju klõpse, aga ka fotograafiga, et mõnikord ise ka peale jääda. Alles tna sain viimase sessiooni pildid kätte ja imetlen muudkui. Ja leppisin juba kokku uue sessiooni - tahan meie laienenud pere esimese jõuluaja ja piparkoogiteo pildile saada. Ei käi stuudios (kuigi olen erinevaid variante katsetanud... ei ole nii sooja tundega pildid hiljem), vaid kutsun enda poole või saame kuskil looduses kokku. Olen väga õnnelik, et leidsin omale sõbranna soovituste põhjal nn perefotograafi.

    Ja riietest - oiii, see on teadus ja mina pühendan omajagu aega, et outfitid välja valida või puuduolevad aksessuaarid soetada. Tavaliselt on kotitäis asju veel kaasas ja vahetan kuskil lumehanges riideidki (nt kõhupiltide aegu) :)

    See on üks minu kiiks, ikka ilusate piltide nimel.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jaaa, tuleb siiski tunnistada, et siiski ka mina olen kõhupiltide nimel lumes mantli seljast visanud, et oleks ikka parem :) Lihtsalt uudishimust küsin, et palju aega sa pildistamisele eelnevalt pühendad ja kas oled alati jäänud rahule nö peas loodud stseenidega? Ja kiida siis ikka perefotograafi nimeliselt ka! ;)

      Kustuta
  3. Oi, ma olen tavaliselt ikka otsinud pinterestis ja mujal välja meeldivaid pilte, kus poos või aksessuaarid jne meeldivad. Need siis paberil välja printinud, et pildistamise vahepeal tshekata, kuidas ja mis. Tavaliselt ma konkreetseks pildistamiseks ekstra ei otsi, ikka on juba aja jooksul kuskile arvutikausta kogunenud. JA eks tihtilugu tuleb sellest inspiratsioonipildist pigem enadalik või Eesti oludes kohandatud versioon.

    Oma viimase aasta piltidega olen jäänud superrahule, seda tõesti tänu konkreetsele fotograafile. Minu lemmik hetkel on Tartus tegutsev Eelika Liping (FBs Creations of Eelika).

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh vastuse eest! Lähen uurin nüüd ka selle fotograafi tegemisi - ehk läheb ikkagi millalgi vaja.

      Kustuta
  4. Imeilusad inimesed imeilusa ilmaga imeilusas kohas!
    Me oleme siiani kuskil 1x aastas käinud fotograafi ees. Õnneks fotograaf on mu enda sõbranna, seega ta ikka natuke tunneb meid ja teab, mis meile meeldib, millised me oleme, millised lapsed jne. Mul on alati riietusega hull plaan aga kui reaalselt jõuab aeg kätte, siis on alati nii kiire, et parimal juhul jõuan ennast natuke ilusamaks teha, muidu on lapsed ja mees just sellised nagu nad on... :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh, Rebeka! Mulle meeldib hirmsasti tõlgendada, et peaasi, et ise piltidel ilus välja näha, teised on nagunii kaunid :) Ei, tegelikult ma kujutan ette küll, milline logistika ja planeerimine see nelja lapsega võib olla. Õnneks ehk annab suuremaid juba veidi motiveerida pildistamise ajal paigal püsima, või ma eksin!?

      Kustuta

Postita kommentaar