kolmapäev, 13. aprill 2016

tee ise: käekell lapsele

Olen püüdnud siinse vihiku hoida küllalt tagasihoidliku selles osas, mis puudutab igapäevaseid emotsioone ja negatiivsust. Viimast oleks ju nii kerge välja valada, aga ma tean, et mulle endale ei meeldi selliseid hädiseid postitusi lugeda. Samas tahaks kuidagi enda eemalolekut ju välja vabandada ja ma tean, et ajapuudus pole kõige tõsiselt võetavam ettekääne (kes teeb, see jõuab - teate ju küll!). Niisiis tuleb süüdistada vist ikka ja jälle ilma või hooaega, sest nii pikka väsimust ja kahtlemist oma ideedes ei esine mul ühelgi teisel aastaajal. Kummaline, et see lihtsalt nii kaua kestab!



Siis aga ujub üks väike tegelane mulle hõlma alla ja vaatab paluvate silmadega otsa ning ütleb vägagi konkreetselt: "Mirt tahab ka kella!" Sellistel hetkedel tuleb unustada kõik muud teostamist vajavad ideed (mille puhul olen peas ettekäändeks toonud nagunii sobiva materjali puudumise) ning mõelda välja mõni kiiresti teostatav lahendus. Sest sellised soovid on ju seaduseks!


Vaja läheb: mõõdulinti, paberit, pliiatsit, nahatükke, vilti, takjapaela, auguga helmest, kääre, naasklit, niiti, nõela, liimi, õmblusmasinat (õmblemise võib asendada mõne eriti tugeva toimega liimiga)


Mõõda alustuseks lapse randme ümbermõõt ning joonista sellest 2 cm pikem riba paberile. Lõika välja ning kleebi peale paberist sobivas mõõdus ring. Saadud šabloon kanna nahatükile ning lõika välja kaks eksemplari. Ühele lõika ringi osale sisse auk - sellest saab kella pealmine pool.


Edasi kasuta šablooni jaoks tehtud ringi, et selle põhjal lõigata välja viltkangast ketas. Lõika ka kaks nahatükki, millest saavad osutid. Tee kummalegi nahatükile naaskliga sisse ühte äärde auk - see aitab hiljem lihtsamini õmmelda ning jätab lõpptulemusel osutid liigutatavaks. Õmble nahatükid vildi külge nii, et nõel läbiks ainult ette tehtud auke ning kõige tipus seoks need paika auguga helmes.


Liimi vildist ketas kella alumisele naharibale. Lõika takjapaelast välja sobiva suurusega tükk, mille üks pool liimi kella pealmisele küljele ühte otsa ning teine pool alumisele küljele teise otsa (nii, et need randmele pannes omavahel kinnituksid). Õmble masinaga kõigepealt kinni krõpsud (soovitavalt vaid läbi ühe nahakihi) ning seejärel mõlemad naharibad omavahel.


Sellistel hetkedel, kui midagi üle pika aja reaalselt valmis saab, tekib väike lootuskiir, et ehk saab ikka kõige muuga ka lihtsalt. Vähemalt rahulolu ja head tunnet pakub teadmine, et ühe väikese inimese jaoks oled sa korda saatnud peaaegu ime ning täitnud kõik ootused (ükskõik kui lopergune ja korrapäratute õmblustega lõpptulemus ka poleks). Kell püsib Mirdil käel pidevalt, teinekord on teda raske isegi nõusse saada, et see ööseks ära võtta. Ning mis kõige tähtsam - peaaegu alati on kell tema meelest üheksa, ilmselt on alati aeg söömiseks või magama sättimiseks!



Pin It!

7 kommentaari:

  1. Nii äge! Ja üldsegi, tahaks näha teid :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Me ka ju, lepime ruttu miskit kokku! Aitäh ka :)

      Kustuta
  2. Nii tore käekell ju! Mul läheks endalgi sellist tarvis - hiljaks ei saaks ma igatahes kuhugi jääda :)
    Ja see motivatsioonipuudumine või ajanappus ja miskõikveel on väga tuttav teema.. ja eriti sellest mitte kurtmine kohas, mis polegi selleks mõeldud :) Ma isegi eelistan pigem vaikida mitu nädalat ja rõõmustavalt ideid ning rõõmu jagada siis, kui see tunne päriselt minus ka on. Aga jõudu sulle inspiratsiooni ja "materjali" leidmisel! :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh, Laura! Eks selle inspiratsiooni puudumise ja mitte millegi teoks tegemise juures on kõige suuremaks miinuseks kaasnev rahulolematus, sest tegelikult ju näpud ammu sügelevad :)

      Kustuta
    2. Jaa, tean seda tunnet! Nagu surnud ring, aga kusagilt peab selle katki lõikama ja näpud tööle panema! Lõpuks tuleb vaim ka järele, kui ta kohe ei taibanud tulla :)

      Kustuta
  3. Nii armas projekt, Laura! Mõnikord on need eksprompt soovid parimad motivaatorid. Seda inspiratsioonipuudust olen minagi kogenud ja oluliselt pikemalt, kui see kunagi varem on mind tabanud. Aga seda usun küll, et küllap ta tuleb taas. Nagu sa ütlesid - näpud ju juba ammu sügelevad :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Loodan väga! Kui mõne hea nipi leiad, kust erakordsest kanalist seda inspiratsiooni ammutada (sest vanad tuttavad kohad ei näi toimivat), anna aga teada. :)

      Kustuta