seentest ja sünnipäevadest.

Ühel päeval üritasin meenutada, mitu aastat ma enda sünnipäeval seenel olen käinud. Pildilisi meenutusi oli arvutis kuuest, meeles oleks neid nagu rohkemgi. On, kuidas on, ka see aasta polnud eelmistest erinev - koht ja tegevus ikka samad.

Sünnipäevahommik tegi mulle väikese üllatuse. Lisaks minu armsale perele, kes oli sõitnud kokku, et mulle hommikul laulda, oli suures toas akna ääres ka veidi teistlaadi avastus. Minu ainus tomat, kellest ka siin blogis varasemalt juttu, oli otsustanud punaseks minna! Täiesti mõistmatu taim oma ajastamistega!

Kunagi tavatsesin ma kirja panna tegevusi, helisid, lõhnasid, mis mulle väga meeldivad. Nimekirja kuulusid poriloigus paljajalu hüppamine, keldri lõhn, poes käega üle selliste toodete rivi libistamine, mis seepeale suunda muudavad, nõude kuivatamine nii, et kõikidest nõudest tulev vesi tilgub ühte anumasse ja pärast on näha, palju seda kokku tuli, lehekuhjade sahin... Ühe punktina oli seal kirjas ka seenemetsa lõhn.  Ma ei ütleks, et seened mu kõige-kõige lemmikumad on, kuid mingit erilist sidet ma nendega tunnen. Võib-olla on seal seos sellega, et sel päeval, kui ma sündisin, oli minu emme jõudnud õhtusöögiks valmis teha seenekastme. Kes teab!

Ja et lisaks kõigele muule mulle nimekirju meeldib teha, siis mõtlesin oma sünnipäeval seeni korvi noppides nii...
* kõige ilusam seen: kaseriisikas
* seen, mida kõige parem korjata: võiseen
* seen, mida ma kunagi ei leia ja ära ei tunne: puravik
* seen, mille leidmise üle tunnen alati rõõmu: tõmmuriisikas
* maitsvaim toit seentest: seenesalat, kukeseenekaste, vanaema marineeritud seened...

Kommentaarid