esmaspäev, 26. detsember 2011

järg.

Ajani, et saaks rääkida jälle igapäevastest asjadest ja meisterdamistest, pole enam palju jäänud. Lausa meeldiv on seepärast teha oma eelviimast postitust Argentiinast Rosario kohta, mille kajastamist alustasin juba reisil olles. Kuigi ma pole eriline linnatüdruk ning ka see paik ei olnud eksootika mõttes teab-mis-elamus, jäi ta siiski üheks mu reisil viibitud lemmikkohaks. Tõenäoliselt peitub põhjus kohapeal veedetud pikas perioodis, mis andis võimaluse õppida ühes paigas kaardita orienteeruma, seostada mälestustega kindlaid tänavanurki, parke, kohvikuid ning tutvuda natuke lähemalt inimeste igapäevaeluga. Viimasele aitas kaasa sõbra juures peatumine, kes pühendas mindki oma tegevustesse ning viis kohtadesse, mis seal elatud aja jooksul tema lemmikuteks on saanud.

Nii avanes mul võimalus kolada näiteks vanakraamiturul, mida isegi mu reisiraamat ei maini, kuid kust kohalikud  tantsijad leiavad näiteks palju mingile kindlale ajastule omaseid tangokostüüme. Või kust ilma ostmisplaanita tulnuna lähed koju raamatuga matest, mis on välja antud just sinu sünniaastal. Avastamist on palju isegi kohalike sõnul vihmase ilma tõttu väheste kohaletulnud laudade vahel! Kusjuures kaup ning müüjad pidid igal nädalal vahetuma / täiustuma.



Tee turuni võisid läbida näiteks kahe sõidutee vahel oleval jalakäijate ribal, mida ääristasid pildid kunagi selle ääres asunud majadest. Milline kurbus on näha ilusaid nikerdustega hooneid, mil kõigil oma lugu ning mis  asendatud korruselamute või muude suurte ehitistega! Ja milline õnn, kui võid seda teekonda läbida sõbraga, kes õpib arhitektiks ning teab sulle rääkida, milline neist oli kunagi Rosario kõrgeim hoone, mida miski enda sisemuses peidab või mis on erialaliselt oluline vaatlusobjekt!


Ealeski poleks arvanud, et just Rosarios lähen elus esimest korda kinno vaatama Ristiisa või külastan 10-korruselist kaasaegse kunsti muuseumit, kus igal kõrgusel on vaid üks teos. Rääkimata siis võimalusest osa saada sündmuse Memorial Tango 10ndast tähistamisest, kus võib näha muusikalises ja tantsulises mõttes kõike, mida rohkemal või vähemal määral saab tango alla liigitada. Ja taaskord on pärast kontserti huvitav kuulda esinenud sõbralt, mis oli halvasti / hästi või keda tantsijana oma eeskujuks pidada.




Küll soovisin ma enne reisi, et saaksin õppida korralikult matet valmistama ja jooma. Kui ma õigest mäletan, siis minu esimene kokkupuude selle joogiga oli 2010.aasta augustis, kui olin tööasjus Brasiilias. Just seal pakkusid erinevaid variante (külma ja kuuma, suhkruga ja ilma) paraguailased ning argentiinlased. Viisaka eestlasena tegin ma kõik valesti, et mulle peale ühekordset proovimist rohkem ei pakutaks. Aru sain ma põhjustest alles siis, kui lugesin Liis Kängsepa raamatut "Minu Argentina". Seepärast lootsin, et ise seda riiki külastades avaneb mul võimalus neid asju ka kohalikelt kuulda ning õppida. Just nii läkski, kui otsustasime Imanoliga ühel laupäeval minna mõnusasse parki piknikule. Jälgisin iga liigutust väga täpselt, salvestasin juttu oma peas ning tegin ohtralt pilte. Pärisin parimate võimalike anumate, bombillade ja yerbade kohta. Koju jõudes kasutasin oma puidust tassi ning Irene lemmikyerbat, kuid millegipärast oli jook ikkagi teistsuguse maitsega. Piisas vaid kahelauselisest kirjeldusest kirja teel Imanolile, et ta saaks aru, mis viga. Ühesõnaga, ma võin õppida kohapeal intensiivselt mingit kommet ja tegevust, aga midagi jääb ikkagi varjatuks! Ja lõppkokkuvõttes on maitsed ikkagi kõige eredamad siis, kui neid kogeda selleks ettenähtud hetkedel ja kohtades, kus traditsioon on elav ning keegi ei pea sellele isegi mõtlema!




Rosario on kindlasti üks neid kohti, mida jään meenutama seal kogetud hetkede, tegevuste ja inimeste pärast. Olgu need head (nagu kõik selles postituses kirjeldatu) või halvad (nagu taksojuhid, kes oma sõidustiiliga sind tahavad tappa, kui sa nende proovitud vene keelest aru ei saa), koha mälestustes on leidnud nad ikkagi!

* Ahjaa, minu mitmete kohalike sõprade küsitlemine tuvastas, et enamuste lemmikud on pudelkõrvitsast (calabaza) või puidust tehtud tassid, sest säilitavad rohkem yerba maitset ja lõhna.
Pin It!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar