reede, 16. oktoober 2020

lase sügis tuppa!

 

Meil on akna taga, naabrite hoovis üks kask. Selline, mille järgi võiks vabalt aja möödumist hinnata, sest ühel hetkel on ta lihtsalt esimene, kes oma kuube vahetab ja lehed langetab. Paari nädalaga saab suverohelisest kollane ja kui sa plaanid veel vaadet imetleda, saad ninapidi veetud, sest puu on puhta raagus. Neil hetkedel jõuab kohale see mõrumagus sügistunne, kus loodus on veel viivuks sünnipäeva pidamas, aga seda saadavad kurvad noodid. Et seda värviküllust kuidagigi peatada, tekib alati tahtmine tuppagi rohkem toone tuua - ikka selliseid murtud, sügavaid ja kohati ka vaevu märgatavaid.


Kui kevadise karantiini ajal hakkas vähemalt iga teine pere vist kodu remontima või värskendama, siis nii juhtus ka meiega. Mitte küll asjaolust, et aega oleks rohkem käes olnud, vaid üks ammu hinges olnud kripeldus vajas lahendamist. Nimelt häiris mind tohutult Mirdi toa ja pesuruumi vaheline valge sein. Kuigi puhas lõuend on üks paremaid aluseid, millele hooajalist kompositsiooni luua, siis mulle tundus, et seda valget on ikka liiga palju. Õnneks oli mul alles veel köögiseina siksakmustriks kasutatud värvitoon, mistõttu oli teada kohe, et mustikasiniseks peab saama ka poole seina jagu pinda köögist esikusse. 


Aga niipea, kui teed teoks ühe mõtte, leidub alati midagi uut, mis hinge närima jääd. No näiteks see MDF-plaadist uks, mis lärakana seina jääb. Kuigi uste värvimine kogub samuti praegu populaarsust, siis minul ikkagi sedavõrd palju julgust ei ole (ja no sellele ei aita kaasa ka kõrvalt tulevad küsimused, et mis siis saab, kui sa asja metsa keerad!). Aga selliste lahendustega trikitamine mulle meeldib, kus ajutisest asjast saab midagi alalist. No muidugi juhul, kui see oodatud hirmu asemel positiivselt üllatab. Ja seda juba vineerplaadid teevad, kui sa ikka leiad kaubandusest eriliste täkete ja praakideta tükid.


Vineerplaatidega tahveluksel on aga teinegi eelis - sinna saab ju südamerahus naelu lüüa või knopkasid kinnitada, et pärjad rippu asetada! Nii saidki meiegi vannitoauksele sügise saabudes lumemarjaokstega põimitud tikkimisrõngad. Nende kõrvale aga ilma erilise galeriita galeriisein. Aga see on mulle ka iseloomulik, sest piltide ja fotode asemel olen palju rohkem põnevil taaskasutusleidude eksponeerimisest. Näiteks vanast kalendriillustratsioonist Aarete laekast soetatud raamis; Soomest Kierrätyskeskusest ostetud peeglist; vanadest piimapakkidest tehtud lillepottidest, mille kevadised mustvalged mustrid said akrüülidega sügisele kohasemalt värvilisemad, või sellest ideaalsest roostepruunist kampsunist, millel tervitab heegelketist põimitud tervitus. Ja no ilusatest kõrvitsatest ei tasu rääkidagi! 


Igatahes, kui nüüd see kask meie akna taga ongi oma lehed täielikult seljast heitnud, saab päikeselisi ja vihmaseid sügisilmasid veel toas nautida!

Pin It!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar